No tere terekest...

Kuna pole seda neti ühendust nii head, siis panen mitme päeva kokkuvõtte täna kirja.

Esmaspäeval olime "oma" osakonnas õhtuses vahetuses kella 13.00 - 20.00. Meid viidi ruumi kuhu pannakse inimene kes on surnud, ja ootab perearsti kinnitust. Seal on olemas külmkamber, no nigu surnukuurides, sinna mahub kaks surnut.
Peale õhtusööki, mis neil on kella neljast (16.00) oli päris tegus õhtu, kuna sai pestud, enne ööunele sättimist, viis inimest. Meile üllatuseks on neil kella poole seitsme aeg õhtu oode, mis koosneb võileivast ja kohvist, mis ei ole sugugi lahja. :)

Teisipäeval hommiku raporti ajal arvati, et meid võiks taas jagada kui liha mööda osakondi, aga seekord tegi meie juhendaja veidi kõvemat häält ja kuna ta ei ole meiega eriti nii kui nii koos olnud, siis haaras ta meid oma tiiva alla. Läksime küll teise osakonda, kus ei ole ennem käinud aga juhendaja oli tasemel ja saime edukalt hakkama. Juhendaja pani meid tegema klientidele "pritsipesu". Meil eestis tehakse juba sellistele haigetele voodispesu.

Neljapäev algas meil nn tuletõrje lühikoolitusega. Henrikinhovis töötav noormees, kes on ka vabatahtlik tuletõrjuja, nii palju kui ma oma vigases soome keeles aru sain :) ja ka pideva lobapidamatusega heas mõttes :) seletas meile siis kuidas tuleb käituda kui hakkab tulekahju häire, mis pidi häälelt olema sarnane laeva appikutsega. Lisaks näitas veel meile alaktrikappe, kust tuleb tuleohu korral välja lülitada ventilatsiooni šahtide töö, et tuli ei leviks. Lõpuks näidati meile ka varuväljapääsusid. Õhtu lõppes ikka nii kui tavaliselt, et peale õhtu oodet sättisime potilaat magama.

Reedel siis tavaline päev, hommikuraport, kus räägiti mis oli öösel juhtunud, kes oli milleski abi vajanud, kes oli mähkme tükkideks rebinud ja sellega põrandat kaunistanud. Tuli välja, et öösel on terve maja peale ainult kaks töötajat. Saavad hakkama hästi kuna igal potilaal (patsiendil :) ) on turvaranneke (turvakell käevõru) mida vajadusel vajutades läheb häire hooldustöötaja telefonile, ja sellele vastates saab patsiendiga vestelda kui see on oma toas, kuna igas toas on seina peal sisetelefon. Päev lõppes meil siis taas tuletõrje lühikoolituse osaga, milleks oli patsiendi päästmine toast, pääste lohistiga. Asi oli minu jaoks tuttav kuna olen selle läbi teinud juba ka oma töökohas. Kuid siiski samas ka erinev kuna meil õpetati isiklikult tuletõrje brigaadi poolt inimest vedama jalad ees. Siin õpetati vedama pea ees, ja põhjendati väga mõjusalt : esiteks, kuna kui on tegu eaka inimesega, kellel luud niigi haprad void murda voodist sikutades tema kaela ja vigastada veel muudel erinevatel viisidel teiseks, kui patsient näeb kuhu liigub, siis jõudes ukseni võib ta šoki seisundis püüda pidada kätega uksepiitadest aga kuna pääste toimub sekundite jooksul ja suure kiirusega siis ei jõua hooldustöötaja reageerida ja patsiendil võivad õlaliigesed oma kohtadelt välja nihkuda. Pea ees vedades on käte sirutamine raskendatud ja tagurpidi haarates on libe, ning tal on minimaalne vigastusoht.

Praeguseks siis taas aitab, kui saan pildid telefonist arvutisse siis lisan neidki veel.

Olge mõnusad ja tervitused siit Kokemäkilt, Sataedu ühikast :)