Nüüd siis natuke ka meie tööst ehk praktikast kohas nimega Henrikinhovi.

Hommikul kell 7.45 olime kui viis kopikat valmis all ukse ees. Meile tuldi järgi ja nii saime praktika kohta.
Algul näidati maja, muidugi esimese korraga läks pea sassi, sest räägiti ainult soome keeles ja kõik oli võõras.
Kaheksa paikku oli neil hommikusöök. Mõnele prouale oli vaja rullid pähe keerata. Enamustel prouadel oli tehtud maniküüri ja küüned lakitud. Imestama pani see, et hommikuses vahetuses oli 10 hoolealuse peale kolm hooldajat. Nende põhi töö oli hoolealustega aja veetmine, mõnda oli muidugi vaja ka sööta. Kõik tõstmised ja hoolealuste siirdamised tehti tõstukitega. 15 minutit ennem kahteteist oli hoolealuste lõuna. Peale seda oli pisike puhke uinak. Kahest oli päeva kohvi, mis isegi minule, kes ma suht kanget kohvi armastan, oli ikka liiga kange.
Meie päev Henrikinhovis lõppes selleks korraks kella kolmest, Janika kes meid hommikul sõidutas tuli meile taas järgi ja tutvustas väheke ka ümbrust.
Liiklusvahenditeks saime omale jalgrattad, millega praktikapaikka minna hommikutti on umbes 15 minutit. Kuna me hommikul kulgesime autoga siis peale praktikat sõitsime kahekesi igaks juhuks selle tee uuesti läbi, et hommikul mitte eksida.
Kui olime koju jõudnud käisime ka omal käel ümbrusega tutvumas. Sai vändatud umbes tunnike, eks paistab kas hommikuks on ka lihased valusad.
Emotsioonid olid esimesel päeval ikka päris sassis. Õnneks siiski on praktikakohas ka paar eestlast seega suuremate murede ja probleemide koha pealt, ehk saab eesti keelega hakkama.
Tunne on mega ja ootame taas uut päeva.

Olge mõnusad ja tervitused siit Soome maalt.

No tere terekest siis siit Sataedu kooli ühikast ...

Eilne päev läks enam vähem tervenisti reisimise tähe all. Kaks tundi laevaga ja siis tuli leida bussijaam.

 Esmalt kumbki kahe megalt suure kohvriga trollipeale millega saime bussika lähedale, küsisime teed bussijaama sisse. Sees oli nii ulme liikuda, et silme eest läks lausa kirjuks. Kujutage nüüd ette, et pea sada kilo kaaluvad kaks kohvrit kummaski käes on vaja saada kaks korrust maa alla, et jõuda õige peatuse juurde. Esimese korruse saime liftiga liikuda aga teine korrus (maa alla) oli vaja minna mööda treppi. Ja siis veel kolm tundi bussiga, kohale jõudsime kui kudend räimed.

Õnneks oli meile organiseeritud bussipeatusesse pisike mikrobussi laadne asi, mida juhtis Marko nimeline mees, kes oli nii dzentelmen, et aitas meil kohvreid liigutada. Muidugi muigas neid (kohvreid) nähes ja küsis möödaminnes, et kas tulime aastaks või kuuks ajaks :)

Ühikas õnneks ei asunud peatusest enam eriti kaugel kuid teisel korrusel. Jälle tulid appi Marko tugevad käed, kes tassis meie kohvrid kenasti korterisse. Elamistingimused on OK. Kõik vajalik on olemas: TV, wifi, pliit, pesumasin ja muud eluks vajalikud asjad.

Tervitused.

Me pole erilised arvutitargad aga kuna sai antud nõusolek siis proovime blogiga hakkama saada.
Ehk annate andeks kui midagi on segamini või mõni asi ununeb.

Läheme siis reisile Soome, kohta nimega Kokemäki :)